Palkmaja energiatõhusus

Alates 1. juulist 2009. aastal kehtivad täies mahus Eesti Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud miinimumnõuded hoonete energiatõhususele, millele vastavalt ei tohi  väikemajade energiatõhususarv ületada 180 kWh aastas ruutmeetri kohta. Energiatõhususarv iseenesest on kaalutud arvutuslik number, mis otseselt ei peegelda hoone tegelikke soojakadusid ning energiatarvet. Näiteks küttes pelgalt elektriga tuleb energiaarvutuses tegelik kulu tarnitud elektrienergiale läbi korrutada kaalumisteguriga, mis elektri puhul on 1,5 ning sealt saadav number jagatakse hoone köetava pinna ruutmeetritele. See nõue justkui suurendab kohustust soojustada elektriga köetavaid hooneid poolteist korda rohkem kui näiteks gaasiga köetavaid hooneid, kus energia kaalumisteguriks on 1,0.
See eelnev on muidugi teoreetiline arutelu, kuid tegelikkuses tähendab määruse kehtimine seda, et juba varajases projekteerimisstaadiumis tuleb projekteerijatel hoonet võtta tervikuna, kus lisaks muule tuleb hoolikalt läbi mõelda ka hoone kütte- ning ventilatsioonilahendused. Selge on see, et elektriradiaatoritel baseeruv küttesüsteem tavalise elamu puhul, olgu selle seinadeks puitsõrestik, kivi või palk, energiatõhususe miinimumnõuetele ei vasta. Põhiküttena tuleks kaaluda soojuspumpa või taastuvtoormel küttega süsteeme ning tuleks paigaldada soojustagastiga ventilatsiooniseade ning miks mitte päikesekollektorid sooja tarbevee saamiseks.
Tulles konkreetselt palkmajade juurde, seatakse tavaliselt kohe kahtluse alla palkseinte soojapidavus ning kardetakse, et palkseinad „puhuvad läbi“. Finnlamelli elumajadele pakutavad liimpalkseinad on piisavalt soojapidavad ning täiesti õhutihedad, et tagada mugav ja tervislik sisekliima. Loomulikult hakatakse kõrvutama seinakonstruktsioonide U-arve, mis räägivad esmapilgul selgelt näiteks sõrestikmaja kasuks, kuid hoonet tuleb vaadata tervikuna. Eeldades, et palkseinte arvutuslik soojapidavus on väiksem kui tavapärasel seinal soojustatakse täiendavalt põrandat, katuslage kompenseerimaks soojakadusid läbi palkseinte. Enamasti kasutatakse Finnlamelli elumajadel katusekorruse tasapinnas välisseintena sõrestikseinu ning nende soojapidavus parandab ka üldiseid näitajaid. Seega tervikuna on hoone soojakaod väikesed, kuid võrreldes tänapäevase puitkarkass- või kivimajaga toimib hoones tänu hingavatele seintele ka loomulik niiskusregulatsioon. Samuti ei saa kõrvale jätta massiivse liimpalkseina soojusmahtuvust, mis avaldub reaalses küttekulude vähenemises eriti varakevadisel kütteperioodil tänu päikselt saadud energiale.
Tegelikult pööratakse üldse liialt palju tähelepanu just seinte soojapidavusele, teadmata sealjuures, et tavalises hoones on suurimate soojakadude taga hoopis ventilatsioon. Loomuliku ventilatsiooni korral moodustavad normidekohase õhuvahetusega hoones soojuskaod isegi kuni 30-35% kogu soojuskadudest. Kui hoone ei ole õhutihe suurenevad kulud õhuvahetusele veelgi. Samuti sõltuvad soojuskaod oluliselt sellest, milliseid aknaid-uksi kasutatakse ning kui suured aknapinnad on.
Tulles tagasi energiatõhususe miinimumnõuete juurde võiks siinkohal välja tuua mõned näpunäited, mida tuleks arvesse võtta energiasäästliku maja planeerimisel.

•    Hoone peaks olema kompaktne – liigne liigendatus suurendab seinapinda.
•   Tuleks kaaluda soojustagastiga ventilatsioonisüsteemi väljaehitamist – loomulik ventilatsioon põhjustab suurimaid soojuskadusid.
•    Hoone küttesüsteem peaks baseeruma soojuspumbal või taastuvtoormega küttel.
•    Välispiirded peavad olema õhutihedad.
•    Vältida tuleks põhjendamatult suuri klaaspindu, aknad-uksed peavad olema kvaliteetsed ja soojapidavad.
•    Päikesepatareid ning -kollektorid parandavad energiatõhusust.

Läbimõeldud lahendused projekteerimises, kvaliteet materjalides ning ehituses ning ülaltootud kriteeriumite järgimine võimaldavad Finnlamellil pakkuda energiatõhusat kodu.
Kõigile Finnlamellis teostatud ehitusprojektidele tehakse lihtne energiaarvutus, millega määratakse hoone soojakaod ning energiatõhususarv.