Maakoduköögi kulunud šikk

Rasked ajad soosivad leidlikke ideid. Mida suurem on soov odavamalt läbi ajada, seda toredamad kukuvad välja isetehtud või üleskõpitsetud esemed. Nagu alati, saab majaehituseks plaanitud raha otsa märksa varem, kui plaanitud. Seega tuli eluliselt oluline ruum sättida kasutuskõlblikuks tibatillukese eelarvega. See köök siin ongi kantud kokkuhoidlikkuse põhimõtetest ning sätitud ühildama põhjamaist valget kargust ja lõunamaa sooje toone.
Tööpinna taha jäävat seina ei pidanud katma keraamilise plaadiga – valge kattev värv on pestav. Palkmaja, mis on seest ja väljast kaetud nn hingava katva värviga, üllatab igaüht, kes on varem kollaseks tõmbunud palkmaju näinud – kui teistmoodi ja kui lahe!

Robustne on parem kui antiik

Tavaliselt põlgavad kodurajajad nõukaaegsed robustsed mööblitükid ära. Mitte väga vana, aga ka mitte väga uus talumööbel on eeldatavalt halvas seisus – sahtlid ei käi ning kapiuksed on üle tõmmatud mitmekordse põrandavärviga. Enamasti tumepruuni ja raskesti eemaldatava õudusega, mille mahakraapimist ei viitsi igaüks ette võtta. Siiski – kui seda ikkagi teha, on võimalik nõukaaegsest koletisest välja võluda midagi vahemeremaaliselt rustikaalse kaunitari sarnast – see on maakodu kulunud šikk.
Palju kasutatud ja võib isegi öelda, et üleekspluateeritud antiigile võiks anda soojailmelise ninanipsu – rohmaka konstruktsiooniga mööbel sobib maakodusse palju paremini kui poleeritud antiikesemed. Ei maksa muretseda, kui isetegemine igast otsast välja paistab. Just nii see peabki olema – siin kodus elatakse, mitte ei pühita vaid tolmu. Ja ka sahtlid hakkavad käima, kui neid veidi lihvida ning korralikult kuivada lasta.

Maakoduromantika triibus ja ruudus

Maakodu kangavalik on kirev ja lai. Lilledest ei ole pääsu üheski korralikus maakodus. Lilli tuleb kombineerida tõsisemate triipude ja ruutudega. Tulemus on päris vahva. Vanaemade pitsid sobivad maakodusse samuti kui valatult. Kangastega mängimine on väljakutse ning hea maitse piiril balansseerimine – kas küll küllale liiga teeb või ei tee mitte?
Aga vaadake ise. Mõnusas eklektilises stiilis vasekarvaline lühter lausa uhkeldab oma eriilmeliste lambikuplitega. Omanäolisus tõmbab otsekohe pilke ning iga kööki siseneja märkab esmalt laua kohal siravat lillede, ruutude ja triipudega ehitud valgustit. Aukohale seinal on riputatud Marju Villemi romantiline ja toonilt sobiv roosimaal. Kui viimastel aastatel on lillemaalid teenimatult varju jäänud, siis nüüd tasub need uuesti pjedestaalile tõsta.
Triibuline terrassiustekardin lisab köögile väikese merelise knihvi, ruuduline kapikardin aga konkureerib klassikalise plaadiga kaetud põrandaga. Vana moodi kardina taha võib majutada nõudepesumasina või küpsetusahju.
Valge-mustakirju põrandal jookseb sinka-vonka tume poort, mis on maha pandud tulevase köögimööbli kuju järgi ja pikalt ette mõeldes.
Lilleväädid väänlevad ka liivakarva krohvitud seintel. Selleks lõikas osav pereisa vineerist šablooni ning seda üht- ja teistpidi keerates toppis šabloonisisu valget krohvi täis.

Ood vanale portselanile

Kulunud või räämas šikk (ingl. k shabby shick) soosib, et kasutuselolevad nõud oleks õrnad ja roosikirjalised. Külaliste kostitamiseks kaetud lauale ei panda pahaks, kui iga taldrik, tass või klaas on eri sordist. Iidvanast kohvikannust kuuma jooki kallates tunneb igaüks hetke kordumatust.
Vanasse puhvetkappi on sätitud nõukaaegsed roosikirjalised fajanssnõud ning lõunaserviis kaheteistkümnele. Üllatuslikult on need vastikustunde tekitamise asemel hoopiski ääretult armsad ning sobivad õhulisse ning lõõgastavalt mõjuvasse maakoduolmesse.
Käes on aeg, mil Vene nõudevabrikutest miljonite viisi välja lupsanud, nüüd taaskasutuskeskustes vedelevad ning mitte kellelegi vajalikud kohviserviisid leiaksid taas andunud kasutajaid, kes oskavad neid oma riiulitel eksponeerida.
Seega, kui teile ei meeldi kila-kola või avatud riiulitele sätitud portselanesemed, ei ole kulunud šikk ja õhuline stiil teie jaoks.